Sõna "õun" tänapäeva hiina keeles pärineb sanskriti keelest, mis on iidsetes India budistlikes pühakirjades mainitud puuvili, mida algul nimetati "pinpo" ja hiljem laenasid hiinlased ning millel on "pingbo", "õun (õun) po". ja muid kirjutisi. Mingi dünastia Wanli perioodi põllumajandusraamatus "Qunfang Spectrum and Fruit Spectrum" on kirjas "õun", mis ütleb: "Õun, põhjamaalt välja, Yan Zhao on eriti hea." Järgneb Linqi keha. Puu keha on sirge, lehed on rohelised, nagu mets ja suured ning vili on nagu pirn ja sile. Toores roheline, keedetud on pool punane ja pool valge või üleni punane, sujuv ja armas mäng, lõhnab paar sammu. Magusa männi maitse, kuumtöötlemata söövad nagu vatt, üleküpsed ja liivased süüa, kõigest kaheksa-üheksa keedetud on parim." Paljud Hiina põllumajanduse ja viljapuude ajaloo eksperdid usuvad, et see on sõna varaseim kasutus. õun" hiina keeles.
Hiina kohalikke õunataimi tunti iidsetel aegadel ka kui "tsitruselised" või "Ringo". Li Shizhen ütles: "Tsitrusviljad ja Lin Yong, ühte tüüpi ja kahte tüüpi, puud on tõesti nagu Lin Yong ja suured. Seal on kolme värvi valge, punane ja tsüaan, valge on tavaline, punane on danqi ja roheline on roheline mandariin" ja "Linqiao, see tähendab väike ja ümmargune tsitruseline, selle tüüpide hulka kuuluvad kuldne Ringo, punane Linqiao, vesi Linqiao, mesi Linqiao ja must Linqiao, mis kõik on saanud nime oma värvi ja värvi järgi. maitse." Ja "Food Materia Medicas" öeldakse ka, et "Lin Yonge on kolme sorti, suur vanem on Lin, ümmargune on Lin ja väike on kokkutõmbav." "Hiina kultuurist mõjutatud jaapani keeles "ringo" on õun. Taiwanis kasutavad mõned taiwani keele kõnelejad ka jaapanikeelset sõna "rin-go".
